Kindlustus Eestis

Kindlustus (kindlustus) jaotab määratletud riskide kulud paljude kindlustusvõtjate vahel. See on mõeldud ettenägematute kahjude jaoks, mitte kõigi tõenäoliselt tekkivate kulude katmiseks. Eesti avalikku ravikindlustust nimetatakse ravikindlustuseks (ravikindlustus). Õigus sellele sõltub seaduses sätestatud alustest ning avalik kindlustuskaitse ei tähenda, et automaatselt oleks kaetud iga teenus, teenuseosutaja või kulu. Sõiduki kohustuslikku liikluskindlustust nimetatakse liikluskindlustuseks (liikluskindlustus). See katab selle reeglite järgi teistele tekitatud nõuetele vastava kahju, vabatahtlik lisakindlustus võib aga kaitsta kindlustatud sõidukit täiendavate riskide eest. Kodukindlustus võib katta hoone, koduse vara või mõlemad. Omanikel, üürnikel ja üürileandjatel on erinevad riskid, seega tuleb selgelt kindlaks teha, milline vara ja inimese vastutus on kindlustatud. Reisikindlustus võib ühendada ravikulude, reisi ärajäämise, pagasi ja abistamise kindlustuskaitse. Hüvitise saamist võivad mõjutada sihtkoht, reisi eesmärk, tegevused, tervislik olukord ja kindlustuse ostmise aeg. Elu- ja õnnetusjuhtumikindlustus rakendub inimest mõjutavatele lepingus määratletud sündmustele. See võib toetada ülalpeetavaid või pakkuda kokkulepitud hüvitisi, kuid ei asenda tavalist ravikindlustust ega hädaabifondi. Vastutuskindlustus võib kaitsta kindlustatut teatud nõuete eest, kui ta põhjustab kahju teisele isikule või ettevõttele. Tavaliselt ei kata see tahtlikke tegusid ega kõiki lepingulisi kohustusi. Omavastutus on osa hüvitatavast kahjust, mille tasub kindlustusvõtja. Hüvitise piirmäärad, välistused, ooteajad, turvanõuded ja teatamiskohustus võivad samuti hüvitist vähendada või välistada. Kahjust tuleb dokumenteerida ja kindlustusandjale viivitamata vastuvõetaval viisil teatada. Seejärel kontrollib kindlustusandja sündmust, tõendeid, kindlustusperioodi, kaitse ulatust ja kahjusummat enne otsuse tegemist.