Keel Eestis

Eesti keel on riigikeel ning avaliku halduse, üleriigilise avaliku elu ja suure osa hariduse peamine keel. Selle õppimine toetab Eestis iseseisvat toimetulekut ja osalemist ka siis, kui kodus räägitakse mõnda muud keelt. Eesti keel ei kuulu indoeuroopa keelte hulka. Selle grammatikas on palju käändevorme, puudub grammatiline sugu ja tähendusi väljendatakse muu hulgas sõnalõppude muutmisega. Häälduses on lühikesi, pikki ja ülipikki häälikupikkusi, mis võivad sõnu eristada. Täht õ märgib häälikut, mille kuulmine ja hääldamine võtab paljudel uutelt õppijatelt aega. Kasulikud igapäevasõnad on näiteks „tere“, „aitäh“, „palun“ ja „head aega“. Püüd keelt õigesti kasutada on enamasti väärtuslikum kui see, et kohe algusest peale kõneldaks täiuslikult. Vene keelt kasutatakse palju, eriti mõnes linna- ja kirdepiirkonna kogukonnas ning paljudes peredes. Selle ühiskondlik positsioon on seotud rände, Nõukogude aja ajaloo, hariduse ja lõimumisega seotud tänapäevaste küsimustega. Piirkondlike keelekujude hulka kuuluvad Lõuna-Eesti võru ja seto keel. Need kannavad kirjandust, laule, paigapõhist identiteeti ja väljendusviise, mis erinevad märgatavalt kirjakeelest. Inglise keel on levinud paljudes rahvusvahelistes, akadeemilistes, tehnoloogia- ja turismiga seotud olukordades, kuid see ei asenda eesti keelt igas avalikus või kohalikus olukorras. Riigi kasvava mitmekesisuse osaks on ka muud kogukonnakeeled. Keeleõpe toimib kõige paremini korduva kasutamise kaudu. Kursused annavad struktuuri, poed, hobid, meedia, naabrid ja lihtsad igapäevatoimingud aitavad aga muuta teadmised praktiliseks enesekindluseks.