Keeled Eestis

Eesti riigikeel on eesti keel. Seda kasutatakse avalikus halduses, suures osas haridusest, üleriigilises meedias ning märkimisväärses osas töö- ja kogukonnaelust. Eesti keel kuulub läänemeresoome keelte hulka ja erineb suuresti enamikust indoeuroopa keeltest. Selle grammatikas on palju sõnavorme ning häälduses eristatakse tähenduslikult häälikupikkusi. Vene keel on oluline kogukonna- ja kodukeel, eriti riigi mõnes piirkonnas. Sellest võib igapäevaelus kasu olla, kuid see ei asenda eesti keelt olukorras, kus ametlik menetlus või ametikoht nõuab riigikeele oskust. Inglise keelt õpitakse laialdaselt ning seda kasutatakse sageli rahvusvahelistes ettevõtetes, kõrghariduses, tehnoloogiavaldkonnas, turismis ja külastajatega suhtlemisel. Selle kasulikkus oleneb kohast ja olukorrast, mistõttu ainult inglise keelele toetumine võib piirata ligipääsu kohalikele suhetele ja teenustele. Eestis on ka ukraina keele ja paljude teiste keelte kõnelejaid. Eesti viipekeel on kurtide kogukonna omaette loomulik keel ning seda ei tohiks segi ajada viibeldud eesti keelega. Keeleoskust kirjeldatakse sageli algtasemest edasijõudnuni ulatuvate tasemetega. Kursus võib õpetada kindla taseme poole, kuid tegelik keeleoskus eeldab ka kuulamist, rääkimist, lugemist ja kirjutamist tavapärastes olukordades. Tüüpilisel õpiteel on koos struktureeritud tunnid, sõnavaraharjutused, selged grammatikaselgitused, kuulamisülesanded ja sage vestlemine. Igapäevane kokkupuude lihtsa eestikeelse tekstiga aitab tunnis õpitut meelde jätta ja kasutada. Keel mõjutab tööd, õppimist, avalikke teenuseid, sõprussuhteid ja kuuluvustunnet. Edusammud võivad tulla aeglaselt, kuid korrapärane kasutamine ja realistlikud eesmärgid on tavaliselt olulisemad kui algusest peale täiuslik rääkimine.