Kriminaalõigus Soomes

Soome kriminaalõigus lähtub seaduslikkuse põhimõttest. Käitumise eest võib karistada ainult siis, kui seadus määratles selle süüteona teo toimepanemise ajal ning asutused peavad järgima seaduslikku menetlust. Kriminaalasi algab tavaliselt politseile esitatud teatega või asutuse saadud teabega. Politsei otsustab, kas kohtueelse uurimise tingimused on täidetud. Kohtueelse uurimise käigus kogub politsei ütlusi ja muid tõendeid. Inimest võidakse küsitleda kahtlustatava, kannatanu või tunnistajana ning igal rollil on erinevad õigused ja kohustused. Kahtlustatavat peetakse süütuks ning tal on õigus süüdistusest aru saada. Kahtlustatav võib kasutada õigusabi ega pea üldjuhul aitama oma süüd tõendada. Kannatanu, keda nimetatakse sageli ka kannatanud pooleks, võib nõuda vajaduse korral karistuse määramist ja taotleda hüvitist. Kannatanutel võib olla ligipääs ka tugiteenustele ja teatavatel juhtudel õigusabile. Pärast uurimist hindab prokurör, kas süüdistus tuleks esitada. Prokurör süüd ei otsusta; selle otsuse teeb sõltumatu kohus. Kriminaalasju arutab tavaliselt esimese astmena ringkonnakohus. Esitatakse tõendid, kuulatakse pooled ära ning kohus otsustab, kas süüdistus on nõutava tõendatuse tasemel tõendatud. Võimalikud tagajärjed hõlmavad rahatrahvi, vangistust, kogukonnapõhiseid sanktsioone ja muid meetmeid. Reaktsioon sõltub süüteost, asjaoludest, süü suurusest, tekitatud kahjust ning kohaldatavatest õigusnormidest. Mõnes asjas võib kasutada lihtsustatud menetlust, lepitusmenetlust või kirjalikku menetlust. Need võimalused ei sobi ega ole kättesaadavad iga süüteo puhul ning nendega nõustumisel võivad olla õiguslikud tagajärjed. Kohtuotsuse peale saab sageli sätestatud tingimustel edasi kaevata. Kirjalikus otsuses selgitatakse tulemust, põhjendusi ja võimalusi selle läbivaatamiseks.