Kriminaalõigus Eestis

Eesti kriminaalõigus põhineb peamiselt kirjalikel karistusõigusaktidel, sealhulgas karistusseadustikul (Karistusseadustik). Teo eest saab karistada ainult siis, kui seadus määratleb selle süüteona. Eestis eristatakse kuritegusid (kuriteod) väärtegudest (väärteod). Need erinevad raskusastme poolest ning nende puhul võidakse kohaldada erinevat menetluskorda. Kriminaalvastutus ei sõltu tavaliselt üksnes kahjulikust tagajärjest. Olulised võivad olla teo õiguslik määratlus, inimese käitumine, tahtlus või ettevaatamatus ning võimalik kaitseväide või õigustav asjaolu. Politsei ja uurimisasutused koguvad tõendeid, prokuratuur juhib kriminaalmenetlust ja otsustab, kuidas süüdistuse esitamine peaks toimuma. Vaidluse korral otsustavad kohtud kriminaalasjas süü ja karistuse üle. Kahtlustataval või süüdistataval on menetlusõigused, sealhulgas õigus saada süüdistusest aru ja end kaitsta. Süütuse presumptsioon tähendab, et süü tuleb kindlaks teha seaduslikus menetluses. Kannatanu võib teatada süüteost, esitada tõendeid, saada menetluse kohta teavet ning taotleda seaduses lubatud juhtudel kaitset või hüvitist. Kannatanu roll on oluline, kuid erineb prokuratuuri avalikust ülesandest. Asjas võib toimuda küsitlemine, läbiotsimine, ekspertiisi tegemine, piirangute kohaldamine, kohtueelne menetlus ja kohtuistung. Õiguslike tingimuste täitmisel võivad mõned asjad lõppeda lihtsustatud või kokkuleppemenetluses. Karistused ja muud tagajärjed sõltuvad süüteost ning asjaoludest. Süsteemi eesmärk on karistada õigusvastase käitumise eest, kaitsta ühiskonda, ennetada edasist kahju ja toetada seaduskuulekat taasühiskonnastamist. Kriminaalmenetlus võib tõsiselt mõjutada vabadust, mainet, tööd, sisserändega seotud küsimusi ja pereelu. Seetõttu on eriti oluline saada varakult õigusabi ja säilitada tõendid hoolikalt.