Tarbijakaitse Eestis

Eesti tarbijakaitse hõlmab peamiselt tarbija ja kaupleja vahelisi tehinguid. Tarbija tegutseb isiklikul eesmärgil, kaupleja aga oma ettevõtte või kutsetegevuse raames. Enne ostu peaks kaupleja esitama olulise teabe selgelt. See võib hõlmata toodet või teenust, koguhinda, peamisi tingimusi, kaupleja andmeid ning asjakohast taganemis- või kaebuse esitamise korda. Kaup ja teenus peavad vastama kokkuleppele ja müügi käigus kujunenud mõistlikele ootustele. Kui need ei vasta, võib tarbijal olenevalt olukorrast olla õigus nõuda näiteks parandamist, asendamist, hinna alandamist või lepingust taganemist. Veebi-, telefoni- ja muude kauglepingute puhul kehtivad erinõuded. Tarbijal võib olla õigus paljudest sellistest lepingutest taganeda, kuid teatud kaupade, teenuste ja olukordade puhul on erandid. Kaubanduslik garantii võib lisada lubadusi, kuid ei kõrvalda kohustuslikke tarbijaõigusi. Müüja seadusest tulenev vastutus ja tootja vabatahtlik garantii ei ole seetõttu alati sama asi. Ebaaus kaubandustava võib seisneda eksitava teabe andmises, oluliste asjaolude varjamises või pealetükkiva surve avaldamises. Tarbijatele pakutavad lepingutingimused peavad samuti vastama õigluse ja läbipaistvuse nõuetele. Tavaliselt on esimene praktiline samm esitada kauplejale selge kaebus. Tarbija peaks kirjeldama probleemi, lisama ostutõendi ja ütlema, millist lahendust ta soovib. Kui otsekontakt ei aita, on Eestis avalik tarbijakaitsekorraldus ja kohtuväline tarbijavaidluste komisjon (Tarbijavaidluste komisjon). Siduvat kohtulikku lahendit vajavate vaidluste korral saab pöörduda ka kohtusse. Tarbijakaitsel on piirid: mitte iga pettumust valmistav ost ei ole õiguslikult puudusega. Võimaliku lahenduse määravad kokkulepe, tõendid, toote kasutamine, müüja esitatud teave ja tehingu liik.