Eesti ajalugu

Tänapäeva Eesti territooriumil on elatud juba eelajaloolisest ajast saadik. Põllumajandus, kalapüük, meresõit, kaubandus ja kindlustatud asulad sidusid kohalikke kogukondi laiema Läänemere piirkonnaga. Keskajal tõid vallutused ja ristiusustamine kaasa uued poliitilised ja usulised struktuurid. Tallinna-sugused linnad arenesid Läänemere kaubanduse kaudu ning saksakeelsetel eliitidel oli püsiv mõju maaomandile, kirikule ja haldusele. Hiljem läks võim mitme piirkondliku suurvõimu, sealhulgas Rootsi ja Vene impeeriumi kätte. Kohalikud talupojad jäid enamuseks ning pärisorjuse kaotamine ei lõpetanud kohe sotsiaalset ebavõrdsust. 19. sajandil tugevdasid haridus, trükikultuur, rahvaluule kogumine ja organiseeritud laulmine Eesti rahvuslikku ärkamist. Nimetus eestlane muutus laiemalt oluliseks nii poliitilises kui ka kultuurilises tähenduses. Eesti kuulutas iseseisvuse välja Esimese maailmasõja lõpu ümber toimunud murrangulisel ajal. Vabadussõjaga kindlustati uus vabariik, mis arendas oma institutsioone ja viis ellu suuri ühiskondlikke reforme. Teine maailmasõda tõi kaasa Nõukogude ja Saksa okupatsioonid, vägivalla, küüditamised, põgenemise ja põhjaliku murrangu. Seejärel muutis Nõukogude võim poliitikat, omandisuhteid, rahvastiku paiknemist, keelekasutust ja avalikku mälu mitmeks aastakümneks. Rahumeelne rahvuslik liikumine, mida seostatakse sageli massilise laulmisega ja nimetatakse laulvaks revolutsiooniks, aitas kaasa iseseisvuse taastamisele. Eesti ehitas üles demokraatlikud institutsioonid ja tugevdas sidemeid Euroopaga. Eesti ajaloomälu on nii avalik kui ka isiklik. Muuseumid ja tähtpäevad kujundavad ühiseid jutustusi, samas kui eestlaste, venekeelsete, juudi, baltisaksa, rannarootsi ja teiste kogukondade lood lisavad üldisesse ajalukku erinevaid kogemusi.