Religioon Soomes

Religioon Soomes on nii isiklik asi kui ka nähtav osa ajaloost, pühadest, hoonetest, perekondlikest tseremooniatest ja avalikust arutelust. Usk, kogudusse kuulumine ja osalemine on eri asjad ning üht ei tohiks teise põhjal eeldada. Evangeelsel-luterlikul kirikul on olnud suurim ajalooline mõju rahvuslikele tavadele ja kalendrile. Selle roll on nähtav ka inimeste seas, kes religiooni regulaarselt ei praktiseeri. Õigeusu kirikul on sügavad ajaloolised juured, eriti Ida-Soomes ja Karjalas. Selle jumalateenistused, ikoonid, paastutavad ja kalender annavad Soome usuelule omanäolise panuse. Teiste kristlike kirikute ja liikumiste hulka kuuluvad katoliku kirik, nelipühilased, vabakirikud ja paljud rahvusvahelised kogudused. Nende korraldus, jumalateenistused ja kogukonnatavad erinevad. Moslemi-, juudi-, budisti-, hindu- ja teised usukogukonnad on tänapäeva Soome osa. Ränne on suurendanud riigis kasutatavate keelte ja traditsioonide, kohtumispaikade ning festivalide mitmekesisust. Paljud inimesed nimetavad end mittereligioosseks, ilmalikuks, agnostikuks või ateistiks. Humanistlikud ja muud mittereligioossed maailmavaated võivad samuti suunata eetikat, tseremooniaid ja kogukonnaelu. Soome seadused ja avalik elu kaitsevad üldjoontes usu- ja usuvabadust. Inimesed võivad usku praktiseerida, vahetada, sellest lahkuda või selle praktiseerimisest loobuda, järgides samal ajal tavapäraseid ohutust ja teiste õigusi kaitsvaid reegleid. Koolid ja asutused võivad puutuda kokku usuõpetuse, maailmavaateõpetuse, toitumistavade, rõivastuse, pühade, palvetamise ja tseremooniatega. Praktilised korraldused sõltuvad olukorrast, mistõttu on selge suhtlus oluline. Religioon võib pakkuda tähendust, kuuluvustunnet, hoolt, muusikat, vabatahtliku tegevuse võimalusi ja tuge oluliste elusündmuste ajal. Sellega võib kaasneda ka lahkarvamusi, tõrjumist või survet ning isiklik nõusolek ja võrdne kohtlemine on alati olulised.